Küllastumata vaik viitab polümeerühendile, mis sisaldab kahealuselise happe ja diooli polükondensatsioonireaktsioonil tekkinud küllastumata kaksiksideme. Varaseim vaik, mille inimesed avastasid, oli puude eritistest ekstraheeritud rasvataoline aine, näiteks kampol, mistõttu oli enne vaiku puu.
Alles 1906. aastal sünteesiti esmakordselt kunstlikult fenoolvaik, mis avas kunstlike sünteetiliste vaikude uue ajastu. 1942. aastal pani American Rubber Company esmalt tootmisse küllastumata polüestervaigu ja hiljem hakati igasugust töötlemata polümeeri nimetama vaiguks. Aga puudega pole sellel ammu midagi pistmist. Vaigud jagunevad kahte kategooriasse: termoplastsed vaigud ja termoreaktiivsed vaigud.
Sulatavaid vaike, mida saab kuumutada, sulatada, jahutada ja tahkuda ning mida saab korduvalt kuumutada, nimetatakse termoplastilisteks vaikudeks. Pärast kuumutamist ja kõvenemist ei ole need enam pöörduvad ja muutuvad tahkeks aineks, mis ei lahustu ega sula. Neid nimetatakse termoreaktiivseteks vaikudeks, näiteks fenoolvaikudeks, epoksüvaikudeks, küllastumata polüestervaikudeks jne.
Termoplastsetel vaikudel on kuumuse mõjul pehmenemise ja jahutamise mõjul kõvastumise omadused ning nad ei reageeri keemiliselt. Olenemata sellest, mitu korda neid soojendatakse ja jahutatakse, suudavad nad seda omadust säilitada. Kõik termoplastsed vaigud on lineaarse molekulaarstruktuuriga. Nende hulka kuuluvad kõik polümeriseeritud vaigud ja mõned kondenseeritud vaigud.
Termoplastvaikudel on hea sitkus, suur kahjustuste taluvus, hea dielektriline konstant, piiramatu säilitusaeg, ei ole vaja ladustada madalal temperatuuril ega vaja suuremahulisi eriseadmeid, näiteks vormimiseks mõeldud autoklaave. Eelkõige on neil hea taaskasutatavus, taaskasutatavus, taaskasutatavus ja keskkonnakaitse omadused, mis kohanduvad materjalide keskkonnakaitse arengusuunaga tänapäeval.
