Isolatsioonikihi materjali ülesanne on kaitsta elektriseadmete osa erinevate potentsiaalide erinevustega indutseeritud elektrifitseerimise eest. Seetõttu peaks isolatsioonikihi materjalil olema esmalt kõrge maandustakistus ja survetugevus ning see peaks suutma ära hoida ohutusõnnetusi, nagu elektrilöök ja läbitungimine. Teiseks on sellel parem temperatuuritaluvus, et vältida pikaajalisest ülekuumenemisest tingitud haprust ja hallitust; Lisaks peab sellel olema suurepärane soojusülekanne, vee- ja piksekindlus, kõrge löögikindlus ning mugav tootmis- ja töötlemistehnoloogia. Vastavalt ülaltoodud eeskirjadele on levinud isolatsioonikihi materjalide toimivusparameetriteks isolatsioonikihi survetugevus, tõmbetugevus, proportsioon, soojuspaisumistegur jne.
Elektrikeevitajate levinumad isolatsioonikihi materjalid võib nende füüsikaliste omaduste alusel jagada anorgaanilisteks isolatsioonikihimaterjalideks, orgaanilisteks keemilisteks isolatsioonikihtmaterjalideks ja segatud isolatsioonikihi materjalideks. Levinud anorgaaniliste isolatsioonikihtide materjalideks on biotiit, asbest, looduslik marmor, keraamika, lamineeritud klaas, väävel jne. Neid kasutatakse peamiselt elektrimootorite ja kodumasinate mähise isolatsioonikihtidena, toitelülitite alusplaatidena ja komposiitisolaatoritena. Orgaaniliste keemiliste isolatsioonikihtide materjalide hulka kuuluvad: kummi, epoksüvaik, vulkaniseeritud kumm, puhas puuvillane lõng, paber, kanep, polüester jne. Enamikku neist kasutatakse kolme kaitsevärvi tootmisel ja valmistamisel, muutuva nihkega isolatsioonimaterjalid ülekandeliinide mähistamiseks. jne. Segatud isolatsioonikihi materjal on mitmesugused vormitud isolatsioonimaterjalid, mis on valmistatud kahest ülaltoodud toorainest tootmise ja töötlemise teel ning mida kasutatakse kodumasinate alusena ja korpusena.
